Hetkeolukorrast toitlustussektori pilgu läbi

Olen juba pikalt olukorda pingsalt jälginud. Olin kokkuvõttes üsna informeeritud asja arenemisest, kuid ei osanud olukorra tõsidust väga hästi hinnata. Veel alles nädal ja pisut peale tagasi tundus koroonaviiruse oht nii kauge, et ei nõudnud eraldiseisvalt plaanide tegemist.

Nüüdseks on selge – Restoran Polpo on (küll lühiajaliselt) suletud. Kõik lähiaegsed (kui ka paljud pikemaaegsed) plaanid on pea peale pööratud. Olukorrast, mis on ennast välja mänginud sisuliselt mõne päevaga.

Nagu teada, on turism, toitlustus, hotellindus ühed tugevamini mõjutatud alad. Seda kõige negatiivsemas võtmes. Täpselt samamoodi nagu meie enda välismaa reisid on kas ära jäetud või edasi lükatud, on ka sissereisijad paljud oma reisid tühistanud (ka need mis on kaugemas tulevikus). See tähendab väga suurt osa käibest, mis on lühikese ajaga täiesti ära lõigatud.

Kõikide viimase aja uudistega on tõenäoliselt pisut tähelepanuta jäänud, mida praegune olukord ühele toitlustusettevõttele tegelikult tähendab. Ma ei räägi seda eesmärgiga muid teemasid vähem-tähtsaks teha, vaid pigem sooviga süstida lugeja teadvuse tahaossa teema, mis mõjutab mind ja minu kolleege kõige enam.

Tänasel päeval on restoranid üksteise järel sunnitud vastu võtma drastilisi otsuseid seoses oma lahtiolekuga – esmajärjekorras motivatsioonist kaitsta nii oma külaliste kui ka töötajate tervist. Teisejärgulisena mõistes, et toitlustusmaastikul ei saa tõenäoliselt (lähiajal) mitte miski olema selline, nagu ta oli enne kriisi algust.

Keskmine toidukoht on üsna habras ettevõtmine. Üks effektiivselt majandav toitlustusettevõte jälgib oma igat kulutust pingsalt ning on oma tulude jaotamisega äärmiselt ettevaatlik. Kulude ja tulude tasakaalus hoidmine selles äris on umbes nagu žongleerimine.. arbuusidega.. rulluiskudel.. õõtsuval laeval. Ühesõnaga keeruline.

via GIPHY

Viiruse Eestisse saabumine ja selle mõju ei tee elu üldse mitte kergemaks. See supp saab olema paljudele väga keeruline, millest välja tulla. Ma arvan, et ma ei ole liiga pessimistlik kui ütlen, et nii mõnelegi võib saada kriis saatuslikuks.

Seda öeldes vaatepunktist, kus tõenäoliselt on meil seis parem, kui mõnel väiksemal (või teisiti juhitud) tegijal. Ma ei kirjutagi seda postitust sellepärast, et oma olukorda põhjendada – pigem on minu mure üleüldiselt sektori, oma endiste, praeguste ja tulevaste kolleegide pärast. Kolleegide pärast, kes päevast päeva annavad nii köögis kui ka teenindusest oma parima. Pingutavad nii, et tatt ninast väljas.

Aga see on ala see mida nad oskavad. On ka erandeid, aga suures osas olen vähemalt mina isiklikult kokku puutunud isikutega, kes oma tööd toitlustuses ja teeninduses kõrgelt hindavad, isegi armastavad. Ja nende olukord on praegu äärmiselt õrn.

MÕJU ON LAIALDANE.

Tuleks meeles pidada, et meie äri on sisuliselt viimane lüli ühel väga pikal tarneahelal, mis pakub tööd väga suurele hulgale inimestele. Inimesed, kes elavad meie kogukondades, kuuluvad meie sõpruskondadesse – head ausad ja töökad inimesed. Kes toetuvad suures osas sellele, et restoranil oleks palju külalisi, et restoran tellib toidukaupa, et restoran vajab tööriistu, seadmeid, kuluvahendeid, hooldust. Et restoran vajab söögi kõrvale jooki, et restoran vajab ürituste korraldamiseks abi, et restoran vajab rentimiseks vahendeid.

Need on samamoodi töökohad, mis on ülitugevalt mõjutatud kõigest sellest, mis olukord meie sektoris lähikuudel ees ootab.

Mida ma siis lõpuks öelda tahan?

Tahan, et me tajuksime ühiselt restoranide olukorra tõsidust. Samamoodi, et kriisi edenedes, viirusega võideldes ja lõpuks ka sellest üle saades tunneksime vastutust oma kodukoha restoranide ees. 

Välismaalt pärit külaliste täielik kadumine ei taastu otsemaid sellega, kui eriolukord lõppenuks kuulutatakse. Selle tuluosa taastumine võtab kõvasti aega. 

Kuidas edasi?

Selleks, et välisnõudlust asendada sisetarbimisega vajame me ühist pingutust.

Restoranide pingutust pakkuda tarbijale taskukohaseid, ajakohaseid, kvaliteetseid elamusi. Pakkuda seda, mida inimestel oleks päriselt vaja ja ootustele vastata.

Vajame ka kogukonna pingutust hoolitseda oma lemmikrestorani eest oma külastusega ja/või oma tellimusega. Valige oma järgmise välisreisi asemel hubane hotell Eestis, külastage restorane, valige elamused, mis toetaksid töökohti meie enda riigi sees. Tehke väljasõit teise linna, saage perega kokku kuskil mõnusas kohvikus.

Eks terve sektor peab olukorraga kohanema ja sellest saab ilmselt üks ülesmäge lahing, kuid koos töötades, ühiselt eesmärgi nimel pingutades jõuame me võimalikult kiiresti tagasi „normaalsusesse“. Sestap olen ka ma pigem pisut positiivse vaatenurgaga. 

Raske olukord sunnib harjuma, sunnib tegema muudatusi, tekitab vajaduse otsida lahendusi mille peale muidu ei tulekski. Mul on hea meel tõdeda, et minu roll oma restoranis pakub võimalust mul just neid muudatusi juhtida.

Tänasel päeval ei ole mul muud soovitust kui see, et elame üks päev korraga. Enne kui me saame ühegi teise ülesandega tegeleda on vaja see pagana viirus seljatada. Seda saame teha kuulates targemaid. Järgides juhiseid, mida jagab Terviseamet, Vabariigi valitsus ning kohalik omavalitsus.

Olgem terved, olgem mõistvad. Tänan lugemast.

Jaga artiklit: