Laia tänava koduköök

2020 aasta suvi on üks segadusttekitav aeg. Haiguse suurem levik on justkui ära hoitud, üldjoontes liigutakse tavaelu juurde tagasi. Siiski omade reservatsioonidega, arvestades seda, et haigus võib iga hetk hakata uuesti levima. Piirangud leevendatakse, siis suurendatakse. Kindlustunnet ei ole absoluutselt.

Restoranid ja hotellid said pisut hoogu siiski sisse. Siseturism on üsna aktiivne. Vähesed avatud piirid toovad meile Läti, Leedu ja Soome turisti. Tööd on isegi kohati rohkem kui sooviks (ei jõua mõnel ajal äragi teha).

Arvestades jaanipäeva-aegseid käitumismustreid otsustasime siiski Polpoga olla terve jaanipäeva nädal suletud. See andis võimaluse mul tegeleda ühe isikliku projektiga, mis sai nimeks Laia tänava koduköök.

Plaan oli oma sõbrad/tuttavad/nende tuttavad ära kostitada käsitööna valmistatud šaslõkkide ja muu hea-paremaga. Sest, et ma ei oska ju niisama olla. Käed lihtsalt sügelevad töö järgi kogu aeg :)

Menüü sai järgnev :

Valisin saslõkkide jaoks kaks erinevat sea lõiku. Mõlemad ujuvad küll samamaitselises marinaadis, kuid lõpptulemus on neil siiski pisut erinev.

Suurim erinevus on lihadel rasvasisaldus. See tähendab, et lihadele peab lähenema neile sobiva grillitehnoloogiaga.

Küljeliha tahab saada kauem grillikuumust, ta on suussulav ning maitseküllane. Kõik see rasv sulab kuumade süte peale, millest sünnib suurepärane suitsune noot lihale, mida muud moodi ei saa. See liha ei kuiva nii kiiresti ära, ehk kui grillmeister on jäänud palava päikese all tukkuma või oli parasjagu suuremas jutuhoos, siis küljeliha saslõkk teda ei igatse. Rasv aina sulab ja sulab. Marinaad karamelliseerub, tekitades üha rohkem krõbedaid nurkasid liha ümber. Nämm.

Sisefilee on aga hõrgum liha. Selle jaoks ajage grill võimalikult kuumaks, enne kui liha peale viskate. See lihatükk sobib väga hästi esimeseks laariks grilli peal. Grill on kuum, rahvas on näljane - tahaks midagi kiirelt juba salati kõrvale saada. Sisefilee tahab kuuma grilli ühelt ja teiselt poolt - laske lihtsalt mõlemalt poolt korralik värv peale, 4-6min järelküpsemist kas soojanõus või grilli pehmemas piirkonnas ning valmis ta ongi.

Õunamarinaad annab mõlemale lihale kergelt magus-hapuka maitsebuketi ning aitab lihal pruunistuda.

Lihad marinaadis : 

Kanatiivad on minu isiklikud lemmikud. Ma ise söön kanatiibu üldiselt ainult soolaga. Aga see oleks jäänud liialt "tavaline". Otsustasin kuldse kesktee kasuks, ehk mul oli oluline valida võimalikult kerge marinaad, mis toetaks kana enda maitseid, samas lisaks mingi huvitava nüansi. 

Kanakintsud said esialgu kerge „cure“, ehk üleöö soolatud. See aitab lihal pehmeneda, maitsestab liha ka tiiva seest ning aitab pisut karamelliseerida, eemaldades tiiva pinnalt liigse niiskuse.

Seejärel sai tiib õrna kihi miso-küüslaugu glasuuri (mis on sisuliselt riivitud küüslauk, ingver, mesi, misopasta ja rapsiõli). Proovisin ka ise järgi ja jäin tulemusega igati rahule. Küll aga ütleks, et miso on pisut omapärase maitsega, mis ei pruugi kõigile meelepärane olla. Lähim asi selle kirjeldamiseks oleks võibolla parmesan – selline soolakas kergelt fermenteeritud lõhn/maitse. Nagu tiibadega ikka – dipikastmega eriti hea!

Desserdiks pakkusime Ly käsitöö küpsisekooki, mis on nüüdseks saanud juba legendaarse staatuse meie tutvusringkonnas.

Eks valmistusviis ja täpsed kogused on Ly firmasaladus, aga koogi seest leiab banaani, šokolaadiküpsist ja kohupiima kreemi. Kaunistuseks värsked marjad. Super kodune ja super hea! Mina ootan alati väga, kui ta seda kodus valmistab, noolin endale ka alati paar tükikest ja lihtsalt ei väsi ära  :)

Lõpetuseks tahtsin teha mingit „salatit“ või midagi värsket. Kuna kesksuvi oli juba kurkide aeg, siis otsustasin soolakurgi kasuks. Mis tegelikult võibolla on pigem värske-hapu, kuna ma lasen hapenduda üsna kaua, enne kui külma tõstan. Sisuliselt ma lasen kurgil kuskil poolteist kuni 2 päeva hapenduda, siis tõstan ta külmkappi pisut laagerduma. Selle ajaga jõuab tekkida täpselt paras happesus, mis koos soolaga teevad päris mõnusa tulemuse. Olen päris palju kiitust saanud ning olen ka ise retseptiga päris rahul.

Siinkohal mainiks, et ega koostisained või tehnoloogia võibolla polegi nii oluline. Kõige tähtsam on ikkagi kurk ise, selle kasvamine ja maitse enne hapendust. Ma olen Tartu turul päris paljud kurgimüüjad läbi käinud, maitsnud erinevaid ja mul on juba tekkinud oma kurgitädid/müüjad kelle kurgid vastavad minu soolakurgi valmistamise standardile. Jälgin kurgi magusust, krõmpsu ja suurust.

Üldjoontes võib projekti lugeda päris edukaks. Kõik tooraine, mis olin antud ettevõtmise jaoks varunud sain ma ilusti maha müüdud. 

Ärilisest vaatepunktist said kohaletoimetamise, pakkimise ja muud ettevalmistuskulud päris kõrged. Siin ongi koht, millest õppida ja järgmine kord paremini teha.

Õnneks tundus, et kõik kes tellisid jäid toodetega rahule ja see ongi minu jaoks peamine! Pean tunnistama, et nii toredat pühadeaega pole mul ammu olnud. Sain suhelda paljude erinevate inimestega, oma koduses köögis möllata ja hoolitseda oma lähedaste eest. See teebki hinge rõõmsaks ning tuju heaks!

Mis arvate, kas järgmine aasta asi uuesti ette võtta? Siis teeks juba suuremalt ja ägedamalt.

Lõppu ka disainitud kleepsud, mis said antud projekti jaoks tehtud. Jäin nende disainidega väga rahule, kuigi need lõpuks pakenditele siiski ei jõudnud. Vähemalt on järgmiseks korraks põhjad olemas! 

Tänan lugemast!