HOLISTILINE SÖÖMISKOGEMUS

~390€ pilet, 50 käiku, 40 sööjat õhtu jooksul, 2000 ruutmeetrisel pinnal, 20m kõrgete konstruktsioonidega, 3-5 tundi kestev multisensoorne, inteligentne, mõtlemapanev ja nende enda sõnutsi "holistiline" söömiskogemus.
Mulle meeldib, et menüü on hästi läbi mõeldud. Kasutatakse kultuurseid viiteid, kasutatakse gastronoomilisi viiteid. Sööjat pannakse mõtlema, teda šokeeritakse (ülespootud lind laual, toit lambaajudest). Kõik eesmärgiga midagi öelda nii maitseelamusena kui ka poliitilise avaldusena. Äge.
Asi on veel tegelikult värske - mõned maailma parimad restoranid näevad oma kontseptsioonide kallal aastaid vaeva, enne kui asi "heaks" läheb.

The Alchemist on lahti olnud see suvi 1 aasta. Aga tundub iga võimaliku mõõdupuu järgi, et liigutakse õiges suunas.

Väga hea ülevaate annab kogemusest järgnev video :

Kas neist ka maailma parim restoran ametlikult saab, aeg näitab. Igasugused listid on alati omamoodi subjektiivsed, olles mõjutatud tihtipeale erinevatest (rahalistest) kaalutlustest.

Provokatiivne menüü, poliitilised avaldused ja klassikalisest "restoranielamusest" kaugenev kontseptsioon võib nii mõnegi arvustaja jaoks olla lihtsalt liiga ekstreemne. Just selles võtmes, et teda päris restoranina arvesse võtta/teda teistega võrrelda. Aga me suudame hinnata seda panust, mis on läinud sellise kogemuse loomiseks. Siin on mängus palju julgust.

Loodan, et siit sünnib midagi väga erilist.

Kuigi me ei saa kõik kohtuda, koos austreid süüa ja mõnusat mulli kõrvale rüübata, siis mõtlesin, et räägiks austritest natukene lähemalt. Paratamatult on tegemist sellise asjaga, mille kohta tuleb natukene tutvustuseks rääkida enne, kui keegi seda esimest korda proovib. Ma ei ole kindlasti suurem asi spetsialist, aga ma usun, et mul on teemale omapärane vaatepunkt.

AUSTRITE SAAMISLUGU

Austrid kuuluvad molluskite perekonda, samamoodi nagu näiteks kammkarbid, merekarbid, veenuskarbid. Suurepärane perekond kuhu kuuluda, minu arust. Kuigi, kuna igas perekonnas peab olema vähemalt üks vastuoluline tegelane, siis auster seda kindlasti on.

Austrid kasvavad madalas merevees ranniku äärel või lahtedes 1-5 aastat enne, kui nad “korjatakse”. Nad kinnituvad pinnale nagu näiteks kividele ja kasvavad antud pinnal kuni piisava suuruse saavutamiseni. 

Üks täiskasvanud auster filtreerib toitumiseks umbes 150 liitrit vett igas päevas, toitudes kõigest väiksest, mis suust sisse mahub ja vees saadaval on.

See pikaaegne kasvatamine mängib päris palju nende maitseomadustele. Nimelt toetub iga austri omapärane maitse just sellele keskkonnale, kus ta on kasvanud. Mitu aastat veefiltreerimist kujundab austri liha, kujundab tema soolasust, mineraalsust. 

Samamoodi kujundab hoovused ja vee liikumine austriliha sitkust ja tekstuuri.

See annabki suuresti austritele nende võlu. Iga söödud austriga on võimalus tähele panna erinevaid pisikesi nüansse, mis avalduvad söömise ajal või järelmaitses. Sellest tulenebki eripära, et enamus austrid on samat liiki, kuid müüakse oma päritolu järgi.

Peamised Euroopa austrite päritolud (ehk ka need mida saab iga üks ise koju osta) on Prantsusmaa, Holland, Taani, UK (Šotimaa), Iirimaa. 

Küll aga tuleb mainida, et ülemaailmsete koguste vaatepunktist on #1 tootja maailmas Hiina, kes toodab ca 80% kogu maailma austritest ja kelle tootmiskvaliteet väidetavalt pole teps mitte kehv.

Lühike video nende kasvatamisest:

Austrite söömislugu

Olles põline lõuna-eestlane, on ilmselge, et väljaspool oma eriala ei oleks ma ilmselt kunagi austrit lähedaltki näinud, veelvähem seda söönud. Lihtsalt ei ole miski, mis minu tutvusringkonnas tuntud oleks. Polposse tööle minnes oli vaja kiirelt austritega tutvust teha.

Pean tõdema – esialgu ei saanud aru nende võlust.

Läbimurre tuli koostöös kahest asjast. Üheltpoolt võimalus proovida erinevaid austrisorte, erinevate kastmetega, teiselt poolt võimalus proovida neid austrite parima sõbraga – šampanjaga.

Kui me räägime kastmetest/lisanditest siis on minu jaoks välja kujunenud mõned lähtepunktid :

⦿     Mida iseäratum, iseloomutum austri sort (odavam?), seda julgemalt lisan kastet. Kastmetega on austrit tore süüa, aga tõsiasi on see, et 90% juhtudest jääb kaste domineerima. Alles siis, kui maitsta puhast kõrgkvaliteetset toorest austrit omaette hakkasin tunnetama seda, kui hõrk ja delikaatne üks auster olla võib. Kui on tegemist austriga, mille peeneid nüansse väga otsida ei tasu, tuleb mõnus kaste kindlasti päevakorda.

⦿       Parim „lisand“ minu jaoks on ainult sidrunimahl ning seda ka ülivähe, ning natukene austrimahlaga segades. Auster ilma mitte millegita on küll omaette toode, mida kindlasti proovida, siis parima maitseelamuse saamiseks (ja mitu tükki järjest süües) on minu lemmik sidrun.

⦿      Mulle ei meeldi suuretükilised lisandid. Kaste/lisand peab olema äärmiselt peenelt hakitud, kui ma pean lisandit veel suus töötlema, kaob minu jaoks ära austri tekstuurne pool, mis on parim nautides kahe-kolme närimise ja kiire neelatusega. Austri pool elamust on minu jaoks järelmaitse – kui järelmaitse nautimise asemel pean mingi muu elemendiga tegelema, segab see minu kogemust.

⦿      Seda öeldes, on kindlasti kombinatsioone mis on austriga süües väga mõnusad. Peamiselt minu jaoks kõik combod, kus on chillit. Teravus on miski mis austriga hästi töötab (jällegi – järelmaitses tugevalt). Lisaks kindlasti sibul ja maitseroheline. Küpsetatud austris juust.

⦿      Selleks, et aru saada mis sulle meeldib, on vaja neid süüa! Proovida kastmetega, kastmeteta, soojalt, kuumalt, kaane seest, kaanest väljas, nii pidi ja naa pidi. Ega kui ei proovi, ei saagi teada. Ja ainult ühest kindlasti ei piisa.

Mis puudutab seda teist aspekti, jooki, ei ole mul väga palju lisada. Siinkohal oskavad teadjamad inimesed rohkem rääkida, aga üldjoontes kui auster omaette on märkimisväärne elamus, siis lisades sellele lisamõõde šampanja näol on tulemus minu arust next level. 

Mõlemad tooted, mis omaette tarbides on pigem sellised maitse asjad – mõnele meeldib mõnele mitte. Näiteks šampanja on selline hit-or-miss minu jaoks, kord on jook hea/väga hea, kord on arusaamatu, kuiv ja mittemidagiütlev. Ja seda ka väga kallite eksemplaride suhtes. Ma lihtsalt ei ole piisavalt spetsialist, et seda hinnata.

Aga pannes need mõlemad kokku, täiendavad nad üksteist täpselt õiges võtmes. Austri mereveemaitseline profiil loob šampanjale paraja põhja. Lonks jooki peale head austrit toob happesust, täiendab mineraalsust, täiendab kõiki puuduolevaid nüansse oma mullidega. Mõlema paremad küljed tuuakse välja ja see on üks paras elamus. Vähemalt minu jaoks.

Näidiseks üks paaritamine heade jookide ja erinevate austri valmistusviiside vahel :

Lemmik austrid

Mina (kes on tegelikult austrite suhtes võhik), olen leidnud endale kolm põhilist, mis mulle maitsevad. Peamiselt selle tõttu, et ma ei ole ilmselt väga palju erinevaid maitsnudki, aga sellegipoolest julgen soovitada :

Hollandi või Taani Flat auster – minujaoks väga hea kvalieedi ja hinna suhtega toores auster, millele võib lisada kastmeid, aga sobib hästi ka puhtalt. Igati mitmekülgne ja hea auster.

Fine de Claire de Marenne – Polpos oleme kasutanud suuremat mõõtu Marennest küpsetamiseks. Täitsa hea ka toorelt. Auster tõmbub väga kokku ja väikseks, kui teda kuumutada, sellepärast on tarvis kuumutamise tarbeks suurema lihasega austrit, mille jaoks on see sort ideaalne. Hea maitsega ja mitmekülgne.

Gillardeau auster – Austrite tippklass. Hästi võise, täidlase maitsega auster. Samas puhas ja värske. Täpselt selline, millele kastet mina ei lisaks. Siia kõrvale üks hea mull ja polegi muud eluks vaja. Kahju ainult, et ta nii kallis on. Head asja ei saagi liiga palju olla.

Gillardeau austrite tutvustusvideo :

Kokkuvõtteks

Toores auster on kindlasti „omandatud maitse“. Ehk pagan seda teab kes see esimene hull oli kes mõtles rannaäärset karpi kurgust alla valada, aga jumal tänatud, et ta seda tegi. 

Austritel on pikk ajalugu ülejäänud euroopas ja mina arvan, et austrite võidukäik Eestis on alles algamas. Tegemist on terve omaette maailmaga, mida rohkem avastad seda põnevamaks muutub.

Tänapäeval on Euroopasisene logistika ja kalakauplejad niivõrd effektiivse võrgustiku loonud, et ei pea väga palju enam ka muretsema, et kuskilt kesk-euroopast saabunud auster oleks juba teist elu elama hakanud. 

Õigel ajal jaole saades võid Tartus saada võrreldava värskusega toodet mis austri päritolu kohapealt. Soovitan müüjaga sellel teemal suhelda.

Ühesõnaga - kui kunagi tekib võimalus, siis soovitan austreid proovida.

Nagu teada algab austrihooaeg sügisel ja lõppeb kevadel. Polpo on nii austrihooaja algust (september/oktoober) kui ka lõppu (aprill) tähistanud oma legendaarse Austriõhtuga. Seekordne hooaja lõpetamine jäi küll ära, aga loodame sügisel uue hooaja algul selle heaks teha.

 

Tänan lugemast!

Jaga artiklit :

TÖÖTAMINE TÄIELIKUS KARANTIINIS - RESTORAN 886

Esimene video räägib loo NYC restoranist 886, mis pidi täpselt samamoodi nagu paljud teised sulgema oma uksed. Kuna tööd ei olnud kellegile pakkuda pidi restoran ka töötajad palgata koju jätma.

Sellises olukorras oli vaja teha otsus – kas sulgeda täielikult, või kasutada võimalust teha kaasamüüki. Kuna restorani olemus ei olnud kunagi kaasamüügi jaoks disainitud, tegid nad otsuse kaasa siiski müüa, kuid ainult tingimusel kui kogu tulu läheb töötajate abifondi, et töötajate elu ei peaks kriisi ajal peatuma.

Tulemuseks äärmiselt edukas töökorraldus, kus sisuliselt müüakse iga päev ettevalmistatud toidud lihtsalt välja. Kuna omanikud on ise tööl, ei lähe nad ametlikult „töötajatena“ arvesse ning nad on võimelised tootma mingit kriitilist kogust toidupakke.

Nende kaasamüügi süsteem on ka omamoodi huvitav. Nad valmistavad oma toidud n.ö. poolenisti. Kõik vajalikud koostisained mingi toidu jaoks valmistatakse värskelt, kuid pakitakse eraldi. Kodus võib inimene kas soojendada kohe või hiljem. 

Sellisel viisil ei pea restoran tegema järeleandmisi kvaliteedis, kuna inimene viimistleb toidu kodus (keedab nuudlid, lisab köögivilja ja soendab puljongi).

Igati tore ettevõtmine, seda eriti, kuna omanikud pingutavad selle nimel, et oma töötajate elu kriisi ajal toetada.

Lisaks kõigele on kohalikud inimesed võtnud vaevaks „teha välja“ toidupakke neile, kes seda rohkem vajavad – nt meedikutele või vähekindlustatud ühiskonna liikmetele. Muljetavaldav, kuidas kogukond enda omade eest hoolitseb.

KUIDAS KOROONAVIIRUS HÄVITAS TERVE RESTORANIÄRI JUSTKUI ÜLEÖÖ

Teine video räägib olukorrast natukene laiemalt – teadvustatakse fakti, et kõik on kinni ja kuhu võiks edasi?

Üks restoranipidaja, kes oma loo räägib toob välja selle, et isegi kui restorani kulud on kaetud kriisi perioodiks, isegi kui valitsus tuleb appi ja aitab katta jooksvad kulud selleks nullperioodiks, kuni on täielik liikumiskeeld (tõenäoliselt 2 kuud), siis peale seda tuleks ikkagi äri uuesti avada. 

Kui keegi üldse midagi restorani avamistest teab, siis kogu see protseduur on äärmiselt kallis ettevõtmine. Asi, millega rahaliselt ei ole juba töötav restoran arvestanud. 

Seega isegi kui punnitada paar kuud vastu pidada, siis ei tundu hetkel, et kui asi läbi saab, uuesti avades jookseks äri nagunii omadega põhja. Reservid on peaaegu nullis.

Tuuakse ka välja selle, et kuigi kaasamüük ja delivery on justkui lubatud, siis ei ole see paljude jaoks jätkusuutlik ärimudel. 

Kõrged vahendustasud söövad selle vähesegi, mis muidu kataks paljusid jooksvaid kulusid. Kaasamüügi käibed lihtsalt ei kata tühjana seisvat restoranipinda, tööjõukulusid ja toorainekulu. Sellest tulenevalt on ka suur koondamiste laine. 

Esialgu on arvatud et koondamised on tegelikult sisuliselt palgata puhkused, et kui kohad uuesti avavad siis võetakse töötajad uuesti tööle, aga reaalsuses paljud kohad siiski enam ei ava.

KOKKUVÕTTEKS

Kugi võib tunduda, et kuna olukord on sama (liikumispiirangud, karantiinireeglid), siis ma arvan, et Eesti olukord on suts parem. USA ettevõtlus on ikkagi pisut erinev meie omast. Sellist töökohtade massilist kaotust ei ole ma veel Eestis täheldanud ning lootus suuremal hulgal teiselt poolt välja tulla on suurem.

Ma julgen arvata, et Eesti toitlustusasutused on juba aastaid töötanud pool-kriisises olukorras üritades lihtsalt ellu jääda. Meil on väga selge madal ja kõrghooaeg ning madalhooajaga toimetulek on meil juba veres. See oskus tuleb siinkohal kõvasti kasuks.

Me seisame Saaremaaga

See on selge, et terve Eesti turismisektor on juba saanud ja saab ka veel edasi korraliku löögi osaliseks. Kriis on võtnud juba esimesed ohvrid restoranide näol, keda enam kunagi külastada ei saa.

Kui aga on kedagi, kes saab võrdlemisi suurema kahju, siis selleks on kindlasti Saaremaa. Nagu toodi välja ka Saaremaa turismisektori avalikus pöördumises, siis rääkimata praegusest rahvusvahelisest liikumispiirangust on Saaremaale tekkinud mainekahju samaväärse mõjuga kui ajutine olukord. Tahaksin siinkohal tuua välja, et miks me peaksime Saaremaa eest seisma.

Miks Saaremaa/Kuressaare on oluline

Seda just toidumaailma vaatepunktist.

Mäletan veel kunagi seda hetke, kus otsustasin enda jaoks koka teekond ette võtta. Nagu iga üks, kes soovib midagi tõsiselt võtta – tuleb leida see koht, kus tehakse asja kõige paremini. Kõige kõrgema tasemega koht, kõige kõigem. Natukene ringi uurides sai selgeks, et kui Eestis kokandusega karjääri teha – tuleb minna Kuressaare Ametikooli koka erialale.

See kogus tippkokkasid kes sellest koolist tulnud on, on ebaproportsionaalne. See hulk peakokkasid/vanemkokkasid Eestis, kes veavad kõrgtasemelisi restorane ja kas on otseselt Kuressaare Ametikoolis õppinud või sellega seotud olnud, üllataks kõiki.

Sellest tulenevalt on ka Saare maakonna kui ka Kuressaare enda restoranid minu arust legendaarse hõnguga – kokad kes nendest restoranidest läbi on käinud, need kes neid praegugi juhivad, kuidas üldse asju aetakse. See kõik on kuidagi terve Eesti restoraniäri olemusse sisse põimitud. 

Seda just sellel põhjusel, et kokad õpivad ju teistelt kokkadelt. Samamoodi restoranijuhid. Külalislahkusäri Eestis ongi suures osas ülesse ehitatud Saaremaa rolli peale kui selle äri peamine eestvedaja. Küll mitte rahalises mõõtmes, pigem sentimentaalses mõõtmes.

Peale selle leiab Saaremaalt lihtsalt suurepärast toorainet. Need harvad juhud, kui sinna satun, ei suuda ma ära imestada, et millist toorainet seal kohalikul tasemel saada on. Suurepärane liha, tugev piimatööstus, kohalik värske köögivili.. Rääkimata KALAST ja kõigest värskest mis meri pakub.

Kõikide nende asjade koosmõjul ei ole raske näha, miks üks restoran saarel tegutseda tahaks ja miks rahvas neid külastama peaks.

Saaremaa vajab meie kõigi abi

Jällegi – on ka kindlasti teisi, kes vajavad abi.

Aga minu süda valutab Saaremaa pärast kõige rohkem. On ju ilmselge, et ega saarele kogemata ei satu. Sinna tuleb minna. See on eraldi ettevõtmine.

Ma nüüd ei tea, mis sealsetest restoranidest/hotellidest üldse alles jääb ainuüksi liikumispiirangute mõjul. Küll aga kui liikumispiirangud üksaeg läbi saavad, seisab eest hiigelsuur ülesanne veenda inimesi uuesti Saaremaad külastama.

Mul on hea meel olnud näha ühiskondlikku liikumist toetamaks Eesti restorane, hotelle, spaasid jne.

See on üks suur päästemissioon meie enda toitlustuse ja turismisektori ellujäämiseks. Ma ei saaks selle üle rõõmsam olla. Loodetavasti viivad facebooki postitused, kui lõpuks aeg paras, ka tegudeni. Rõõmus olen ma juba ainuüksi selle teemaarenduse, tähelepanu ja mõtiskluste üle.

Minu üleskutse

Ma olen kahe käega poolt, et iga Eesti leibkonna järgmine puhkus peaks olema Eestis. Tuleb külastada meie enda restorane, hotelle. Eestist leiab nii palju huvitavad ja põnevaid elamusi ning neid elamusi pakkuvad inimesed väärivad head teenistust. Väärivad seda, et nende töökohad säilivad.

Minu üleskutse oleks selle päästemissiooni algus teha Saaremaal.

Saaremaa vajab lähiajal hädasti külalisi.

Mina igatahes ei teagi paremat tunnet, kui üks mõnus suvine nädalavahetus Saaremaal. Kõik igapäevased argimured jäävad mere taha kaugele mandrile. Isegi kui mingi probleem tekib, peab ta ootama, kuni saarelt tagasi jõuad. See on vabastav tunne, maagiline isegi.

Värske meretuul, mõnusad rannad ja toredad inimesed – üks saarte külalislahkuseäri eelis tulebki kohalike südamlikkusest. Seal on inimesed teistsugused, lahkemad, heatahtlikumad. Sealne elu on kuidagi lihtsam. Ma ütleks, et pisut isegi vahemerelik ellusuhtumine, kus inimesed lihtsalt tunnevad elust rõõmu.

See kõik on hoidmistväärt. Terve ülejäänud Eesti rahva poolt.

Saabuv suvi on kriitiline. Kui minu sõnadel on üldse mingit mõju – siis kaaluge saabuval suvel Saaremaa külastamist. Kasvõi ainult toetuse näitamiseks.

Visit Saaremaa

 

Tänan lugemast!

 

Jaga artiklit:

See ebakindlus väljendub ka restoranide igapäevatöös. Mõned panid kohe kinni ja ongi kinni. Mõned proovisid takeawayd, aga ei pruukind olla piisav ja tegid oma plaanid ümber.

Mõned on nüüd juba esialgse info järgi uuesti avamas (kriisi alguses välja öeldud kuupäevad, millal uuesti avatakse). Kuna olukord sisuliselt ei ole alates paarinädalatagust aega muutunud siis ma ei usu, et need plaanid selliseks jäävad.

Kriisi hea või halva kõrvalmõjuna on saadaval olevate restoranide koguarv langenud, ehk kliendid suudavad oma energia suunata neile, kes on suutnud kohaletoimetamise süsteemi enda jaoks edukalt tööle panna. 

Erilise virtuaalse medali saavad need, kes on kullerteenuse omade vahenditega käima tõmmanud. Mitte, et mul kohaletoimetamiseteenuste vastu midagi oleks, lihtsalt ma hindan seda panust ja vaeva mida selline ettevõtmine vajab!

Siin listis on restoranid, kes minu arust vajavad Tartlaste jätkuvat toetust. Nendes restoranides töötavad tublid ja pühendunud inimesed. Neilt tellides ei pea te kindlasti pettuma! Paljud keda ka isiklikult tean ja soovin neile palju jõudu!

3 KÕRTSI KOJUVEDU

Ilmselt üks omapärasemaid lahendusi kriisile. 3 Rüütli tänava restorani on ühendanud jõud ja kasutavad ühist kohaletoimetamist. Ühise müügikanali ehitamine hoiab kindlasti kulusid pisut madalamal ja koostegemisel on nagunii suurem võlu. München pakub toekamaid praade ja vaadi(purgi) õlusid. Creppist tulevad leged salatid oma tuntud headuses. Joogipoolise ja snäki eest hoolitseb Vein Ja Vine. Võimas kolmikhoop mida on raske ignoreerida. 100% väärivad proovimist.

Tellida saab Messengerist ja telefonilt 5308 0066

Rohkem infot https://www.facebook.com/kolmekortsikojuvedu/

3 TILLI DELIVERY

Listi ülaosa saavad restoranid, kes kasutavad numbrit „3“ väga edukalt. 3Tilli võib uhkusega tunnistada ühe populaarseima restorani tiitlit Tartu linnas. Toidukoht, kes on juba algusest peale minu arust väga palju õigesti teinud ja on linlaste poolt ikka väga palavalt armastatud. Ise väga tihti sinna ei satu, aga toidud alati maitsvad!

Ja kes muu võiks olla teistele eeskujuks kui mitte nemad. Kuigi kohaletoimetamise teenus on neil alati võimalusena olemas olnud, siis kriisi valguses otsustasid nad asjad enda kätte võtta. Ja nii sündiski 3T delivery. Kiirelt Voogi põhjal koduleht püsti, maksesüsteemid paika, info ülesse ja toitu valmistama! Asi ei ole nii keeruline. Võtke õppust! Ja tellige maitsvat sööki. Ise veel pole jõudnud tellida, aga uuel nädalal kindlasti saab järgi proovitud. Tublid!

Tellida saab kodulehelt (ilmselt muudel viisidel ka, aga kodulehelt toitu valida on ikka pagana mugav). Märkimisväärne detail – Tartu sees kohaletoimetamine TASUTA! Soovitan tellida.

https://kolmtilli.ee/delivery

Aparaat delivery

Aparaaditehase restoranidega jätkame. Aparaat on samamoodi äärmiselt populaarne restoran. Aus toit ausa hinnaga. Koht kus taimse toidu eelistajad saavad ennast koduselt tunda. Portsjonid on suured ja toidud maitsvad.

Ka Aparaat on otsustanud kohaletoimetamisega ise tegeleda. Tundub ka, et nad on menüü hoidnud lühikesena. Nad on välja valinud oma parimad palad ja pakuvad neid nüüd kodudes nautimiseks. Minu arust täpselt õige lähenemine. Tore on ka näha selliseid “piiratud” kogusega pakkumisi – nende suitsusinki prooviks isegi. Praegu on aeg kokkadel testida tooteid, milleks muidu igapäevaselt ei jääks aega. Ühesõnaga tublid ja huviga jälgin, et milliseid tooteid nad edaspidi pakuvad.

Aparaadikass Gutenberg pidi ka soojalt soovitama. Juba see on mainimisväärt!

Alates 10€ tellimusest TASUTA tarne. Tellida saab Messengeris ja numbritelt : 7303090 / 5103294.

Rohkem infot : https://www.facebook.com/aparaadiresto/

Kampus

Polpo kauge sugulane. Nagu üksjagu noorem onupoeg, kellega väga tihti läbi ei käi, aga kellega on alati tore juttu ajada, kui vanaema sünnipäeval jälle kokku satud.

Ka nemad on hetke olukorda arvesse võttes sissejalutajatele suletud, kuid kaasatellimine käib täies hoos. Erilise lisandina on kaasatellimusteks avatud ka peakoka pool, mis saab minu poolt tõenäoliselt kõige soojema soovituse – neid toite PEAB proovima! Minu arust kõige omapärasem menüü, mis kohaletoimetamisega praegu Tartus saadaval. Valida hea rüübe kõrvale ja üks õdus kodune õhtu ongi täiuslik.

Toidud on kõigil kolmel Kampuse elanikul väga head.

Tellida saab woltist :

Peakoka nurk : https://wolt.com/et/est/tartu/restaurant/kampus-chefs-corner

Uulits Burgerid : https://wolt.com/et/est/tartu/restaurant/uulits-kampus

Kauss poked : https://wolt.com/et/est/tartu/restaurant/kauss-kampus

Forrest

Üks väheseid kohti, kes hoiab vapralt veel uksi lahti.

Minu soovitus on siiski toit koju tellida. Toidud lähevad neil aina paremaks ja paremaks. Neil on alati väga omapärane menüü ja pakkumised. Tundes ka sealsete kokkade küpsetamiskalduvusi, soovitan silma peal ka hoida erinevate värskete saiatoodete pakkumistel. Tõenäoliselt lähevad nagu soojalt! 

Ka joogimenüü on märkimisväärne. Kohalikud joogid, isetehtud joogid, huvitavad kokteilid. Tehke oma õhtusöök põnevaks ja tellige neilt!

Tellida saab jällegi läbi FB, telefoni teel 5371 0000 (küll siis ise järgitulemisega). Kes kojutoomist soovib peab rääkima Woltiga.

https://www.facebook.com/forrest.tartu/

Lihuniku äri

Üks neist kohtadest, kes on asju alati natuke oma nurga alt teinud. Nende kohaletoimetamise menüüs ei ole ainult valmistatud toidud. Neilt saab tellida kvaliteetset veiseliha ka kodus valmistamiseks.

Ehk sama kontseptsioon, mis kohapeal, on tehtud kättesaadavaks kõigile. Sellist pood/restoran kontseptsiooni tahaks Tartus rohkem näha! Soovitan proovida!

Praegu tundub, et kohaletoimetamine on piiratud küll kolmapäevast reedeni, aga head asja ei saagi liiga palju olla.

PS! Kui steigi tellid, ära veini unusta :)

https://wolt.com/et/est/tartu/restaurant/lihuniku-ari

Meat Market

Oma Rüütli tänava nurga järgmine mainimisväärt tegelane – Meati ei saa unustada. Tundub, et ka nemad on natukene oma menüüd timminud ja pakuvad lühendatud, kuid ikkagi äärmiselt kvaliteetset menüüd. Burger ja grill-lihad on nende leivanumber alati olnud. Nüüd saab ka kodus nautida.

Kohaletoimetamine läbi wolti ja tellitoidu :

https://wolt.com/et/est/tartu/restaurant/meat-market

Uudse lahendusena on võetud kohaletoimetamine enda teha. Tellida saab  https://mmdelivery.ee/

BESTWINE TARTU

Polpo jaoks juba legendaarne koostööpartner – keegi, kellega leiame alati söögi kõrvale õige veini. Nüüd ka Tartus kohaletoimetamiseteenustes! Bestwine on teinud igati eeskujuliku ümberkohanemise.

Tartus saab koju tellides pagana hästi söönuks – aga joogimenüüd on üldiselt pigem lühikesed. Arusaadavatel põhjustel. Selle puudujäägi lapib Bestwine, kelle valikust leiab igale toidule mõnusa kaaslase.

Proovige läbi Wolti või nende enda e-poest :

https://www.bestwine.ee/et/category

https://wolt.com/et/est/tartu/restaurant/bestwine-tartu

SIP Veini- ja õllepood

Peadpööritava valikuga SIP joogipood on tugev tegija. Samamoodi mõnusasti kaasamüügiks ja kohaletoimetamiseks ümberkohandunud Tartu esindus pakub tõsiselt mahukat joogivalikut, et ükski burger, steik ega kalaroog ei jääks mõnusa kaaslaseta.

Pole midagi öelda - Aparaadi toidu- ja joogipakkujad teevad asju õigesti. Kui kuulen veel kedagi ütlemas, et "ei saa aru, miks kõik sinna aparaati kipuvad", siis ootab neid minupoolt paar tugevat sõna!

SIPi valiku leiad woldist :
https://wolt.com/et/est/tartu/restaurant/sip-veini-ollepood-tartu

Ehk peaks aparaat ka pundi peale mingisuguse koostöö looma, et hea söök köökidest, hea jook joogipoest? 

KOKKUVÕTTEKS

Andke teada, kui miskit tähelepanuväärset jäi kahe silma vahele. Nimekirja koostamisel lähtusin ka omajagu isiklikust eelistusest, ehk kohad mida julgen enda kogemuse põhjal soovitada. Ma arvan, et list veel ka täieneb. Hoidke silma peal. Üritan lähiajal ka paljusid neist ise järgi proovida.

Eks Tartus on takeaway ja delivery restorane hulgi veel, aga tavalisi kiirtoidukohtasid ei hakanud ülesse loetlema.

Tuleb ka meelde tuletada, et see postitus on osa #supportyourlocal -ist.

Toetagem oma kodukoha restorane. Andke neile võimalus valmistada teie õhtusöök või lõunasöök vähemalt korra nädalas. Ainult sellisel viisil on need restoranid oma tavakujul olemas ka peale kriisi lõppu.

Peale selle saan suhtelise kindlusega öelda, et saadav toiduelamus on seda vaeva väärt!

Tänan lugemast!

Jaga artiklit:

1.       TAKEAWAY/DELIVERY TEENUS

Kõige levinum ja juba päris laia kasutust saanud lahendus. Aga ka siin on üht teist välja tuua.

⦿   Koosta menüü spetsiaalselt kaasavõtmise jaoks

Kohaletoimetamine on natukene teistsugune elukas kui restoranis kohapeal serveerimine. Selleks, et pakkuda täisväärtuslikku elamust tuleks menüüplaneerimisse sisse arvestada kuidas see toit peale transporti välja näeb/kuidas seda süüa oleks. 

Toidud peaks olema ka võimalikult lihtsad, et köök vajadusel suure arvu tellimustega jänni ei jääks. Siinkohal tuleks panustada rohkem maitsele kui välimusele.

⦿ Võimalusel kasuta oma enda ressursse, et kohalevedamine ära korraldada.

Valmista tore koduleht, ehita tellimissüsteem ja vii toit ise kohale. Tänapäeval on nii palju kodulehe „ehitajaid“, mida saab ilma suurema vaevata ülesse sättida.  Minu soovitus oleks kasutada WooCommerce, Voog või Shopify keskkondasid. 

Kuna üldine tootmismaht restoranis on tõenäoliselt nagunii vähenenud, siis on tõenäoline, et töötajad vajavad tundide täitmiseks mingeid uusi ülesandeid. Kasuta mõnda kokka/kelnerit/abikätt, kes võtab ülesandeks tellimused ise kohale viia. Sedasi säästad igalt tehingult 10-25% olenevalt kohaleviimise koostööpartnerist. 

Seda kõike mõistlikuse piires - kui tellimuste arv läheb juba liialt suureks võib olla ikkagi tarvis mõnda teenust kasutada.

⦿ Ära unusta jooke!

Kui keegi tuleks restorani sööma siis ei kõhkleks hetkekski, et söögi kõrvale on tarvis pakkuda ka jooke. Takeaway või delivery teenuses jääb tihtipeale jook tahaplaanile. Ehita joogipakkumine paketi sisse, tee nutikaid komplekte, tee joogisoovitusi. Kui ongi mingi jook, mis kindla toidu kõrvale hästi sobib – mina küll võtaks!

2.       KINKEKAARDID

Praegu on paljud restoranid suletud. Aga see ei tähenda, et kulusid ei ole. Töötajad on siiski palgal, kommunaalarved siiski tiksuvad. Kui veab on üür pandud pausile, kuid kestab ka heal juhul kuu või paar. Restoranidel oleks vaja leida uusi tuluallikaid.

⦿ Pakkuge oma klientidele kinkekaarte või „restokrediiti“

Uskuge mind, igal restoranil on väga palju toetajaid ja püsikliente, kes ei tahaks mitte mingil juhul, et nende lemmikkoht uksed peaks sulgema. 

Restorani kliendikaarti ostmine on parim viis klientidel oma toetust näidata – kui uksed uuesti avatakse, on ülimalt hea minna sööma juba ettemakstud arvega. 

⦿   Kõige mugavam on teha seda läbi interneti.

Jah, tuleks ehitada mingisugune interneti ostukeskkond, kuid enamustel restoranidel on kindlasti koduleht juba olemas. Võtke ühendust oma kodulehe ehitajaga või hallake seda ise, kasutades jällegi mõnda netipoe keskkonda.

⦿     Pakkuge midagi enamat, kui lihtsalt „raha“.

Ehitage kinkekaart ostetavaks elamuseks. Palju põnevam on soetada oma lemmikrestoranis näiteks „Romantiline 3-käiguline õhtusöök“ ; „Steik ja klaasike punast“ ; „Restoranikülastus koos teatripiletiga“ jne. Neid elamusi saab klient nautida siis kui taastub normaalne elurütm, või siis edasi kinkida. Võimalusi on mitmeid. Olge loovad!

 3.       Lisa oma restoranile jaemüügipood/e-pood.

Kes tunneks toidumaailma paremini kui restoranitöötajad? Me oleme ümbritsetud headest maitsetest, suurepärastest jookidest, imelisest toorainest. Meil on usaldusväärsed tarnijad, me oskame toitu asjatundlikult valmistada, seda serveerida, sellest rääkida.

Kogu jaemüügi „tagaosa“ on tavaliselt restoranil juba olemas. Tarneahel, toidu ja joogi käsitlemine, ladustamispind, pakendamisvõimalused on ettevõttes olemas – me ei vaja liiga suurt lisatööd, et müüa ka pooltooteid, toiduaineid ja muud vajalikku. Minu jaoks oleks küll põnev näha erinevate restoranide poolt kureeritud toiduvalikut, mida saaksin kas e-poes või kohapeal endale koju osta.

Oled mõnus kohvik mis pakub suurepärast kohvi? Müü kohvivalmistamise tarbeid, sinu käsitsivalitud kohviubasid, müü kohvitermoseid.

Oled Itaaliapärane restoran? Müü pastat, itaalia sinke, juustusid, küpsetisi. Paku pudeliga neid samu suurepäraseid veine, mis ka klaasiga müüksid.

Teed restos vinget steiki? Paku inimestele võimalust osta sinu välja valitud ja lõigatud steike kodus valmistamiseks.

4.       Müü toiduvalmistamise pakke

Tegelikult tahavad inimesed ka kodus ise hästi süüa teha, aga see kipub olema liiga tülikas. Restoranides on üldiselt kõik effektiivse ja üksikasjaliku toiduvalmistamise vahendid olemas. Kodus jällegi on tavaliselt neid töövahendeid/pinda puudu. Seda teenust saab müüa! Tee nende eest prep ära – koori, puhasta, tükelda köögiviljad. Lõika steigid valmis. Maitsesta kala. Pese salat. Paki kõik ettevalmistatud tooraine mugavalt ära ning vii kliendile.

Välismaal väga levinud teenus ei ole veel Eestis nii populaarseks saanud. Kasuta oma tööjõudu ja tootmisruume nutikalt ära!

Head näited välismaalt on näiteks (klikitavad pildid)

või

5.       Rendi oma kokad ja teenindajad välja!

Praegusel ajal on seltskonnaga restorani külastamine äraütlemata keeruline. Kui üldse leiad koha, mis on avatud, siis on nagunii "õues" ohtlik pundiga olla. 

Küll aga on paljudel võimalus seltskondasid oma kodudes võõrustada. See on kontrollitud keskkond, see on turvaline ja hubane. Aga pagan – kes seda toitu viitsib veel valmistada ja kes nende nõudega veel tegeleb.

Igast restoranist võib leida suurepäraseid teenindustalente. Samamoodi on väga suur võimalus, et köögis on pliidi taga üks tõeline maitsete võlur. Kui nad on restoranis juba kaua töötanud, neid on koolitatud, nad on saanud tugeva teadmiste põhja – see on väärtuslik vara! Paku võimalust tellida toiduvalmistamine seltskondadele koos koka ja/või teenindajaga. Eeldusel muidugi, et töötajad on terved ning valmis sellist tööd ette võtma. Aga kindlasti toode, mille loomist võiks kaaluda.

Kokkuvõtteks

 Praegu on aega teha plaani, mõelda lahendusi. Meil kõigil on vaja sellest olukorrast välja tulla. Eestlaslik jonnakus ei luba sellel kriisil nii lihtsalt meid murda.

Inimeste soov (toidu)elamust saada on täiesti elus ja oluline. Restoranid Eestis on viimaste aastatega tinud suuri arengusamme oma toiduvalmistamises ja teeninduses - seda arendustööd oleks kahju raisku lasta. Tuleb leida uusi viise kuidas klienti üllatada ja põnevaid elamusi pakkuda.

Üksteisest eraldatuna on täna, rohkemgi kui kunagi varem, oluline tuua enda päevadesse midagi erilist. Midagi mida oodata. Toit on täpselt see, mis toob elevust ja äraootavat meeleolu ning arvan, et selle eest ollakse jätkuvalt nõus head hinda maksma.

Ootan ka kindlasti tagasisidena, et milliseid erinevaid mõtteid ja ideesid veel oleks, et olukorda arvestades paremini hakkama saada.

 

Tänan lugemast!

Jaga artiklit:

Paratamatult on meie äri globaalne selles suhtes, et toitlustusteenuse pakkumise põhimõtted on olenemata asukohast sarnased. Peamised kulupunktid on samad – tooraine, tööjõud, ruumid ja kommunaalid. Töökorraldus üldiselt sarnane – tooraine sisse, see töödeldakse müüdavaks tooteks ning see siis serveeritakse (olenevalt tasemest siis kas elamuse või lihtsalt kõhutäitena). Kliendid tarbivad seda toodet, maksavad selle eest ja loodetavasti lahkuvad restoranist rõõmsamana kui sinna tulles. 

Tõsi – kõikide riikide toitlustusasutused ei ole 100% samas olukorras. Just täpselt selle tõttu, kuna erinevate riikide korraldused kriisiga tegelemiseks on olnud pisut erinevad. Valitsuse abi sektori aitamiseks on erinevatel tasemetel. Aga lõppude lõpuks on restoranide enda teha, kuidas asjast edukalt välja tulla. 

Siinkohal toongi välja viimased uudised antud teemal.

Allikatena kasutatud artiklid leiab kui vajutada piltide peale.

INGLISMAA

 Käesoleva nädala alguses hakati alles UK-s asja tõsiselt võtma. Tulid esimesed soovitused valitsuse poolt, et inimeste liikumist piirata. Üheks nendest soovitustest oli hoiduda baaridest, restoranidest, kohvikutest. Rohkem kui 10 inimese koosviibimised keelati.

See on viinud Inglismaa toitlustussektori „vabalangemisse“, kuna valitsusepoolsed avaldused ei sisaldanud mingisugust toetuspaketti või soovitusi sektori töö jätkamiseks. Kas sulgeda uksed? Mis tingimustel võiks toidu pakkumist jätkata? Mis saab töötajatest? Kas muuta kontseptsioon takeawayks? 3 päeva hiljem tegi Inglismaa valitsus küll teemakohase avalduse. Peaminister ütles, et need tööandjad, kes oma töötajate eest seisavad võivad kindlad olla, et valitsus seisab samamoodi nende eest. Ilmselt vihje sellele, et vähendagu kulutusi, üritagu hoida töötajaid – kui selle tõttu minnakse võlgadesse, siis küll valitsus neid aitab. Aga jällegi – ei mingit kindlat tegevusplaani.

Inglismaa külalislahkussektori suurus on 75 miljardit naela, tööd pakub see 3 000 000 inimesele. Kõik need inimesed jäeti „õhku rippuma“ ja see on tekitanud väga palju negatiivset vastukaja. Paljud kohad on Eestile sarnaselt uksed sulgenud, esmalt kaitsmaks oma töötajaid ja külalisi kuid tajudes ka, et isegi kui nad lahti oleks siis ei oleks neil toitu kellegile serveerida.

Väidetavalt on kriisi esimese nädalaga juba korstnasse kirjutatud kolmandik töökohtadest, ehk 1 000 000 töökohta. Kuivõrd need numbrid tõele vastavad – selgub ilmselt järgneva nädala jooksul.

Ettevõtjate ja peakokkade sõnum on olnud üsnagi selgejooneline - ilma valitsuse sekkumiseta ei jää külalislahkussektorist sisuliselt mitte midagi alles.

SKANDINAAVIA

Suures pildis on ka nemad samas paadis – riikide poolt seatud piirangud on konkreetsed ja möödapääsmatud.

Paljud skandinaavia toidukohad on teinud kiireid liigutusi peale liikumispiirangute kehtestamist. Mitmed restoranid töötasid sisuliselt mõne päevaga välja kohaletoimetamisesüsteemid, et hoida restorani vee peal. Tundub, et see on toonud häid tulemusi ning sotsiaalmeedia abiga on restoranide kaasatellimisest saanud justkui rahvuslik päästemissioon, kust kõik osa võtavad. Lemmikrestoranist tellimine on kohalikele eeskujulik tegevus ning üha rohkem restorane tulevad välja innovatiivsete lahendustega, et olukorraga paremini kohaneda.

 Taani/Norra/Rootsi on juba aastaid olnud toitlustusäride jaoks suur eeskuju – kui otsiksime lahendusi olukorraga toimetulekuks peaksime väga hoolikalt jälgima, mida tipprestoranid selles regioonis ette võtavad. Tõsi – tegemist on heaoluriikidega, kus ka riigipoolsed abipaketid nii tööandjatele kui ka töötajatele on lopsakamad kui mõnel teisel riigil, aga ikkagi on oma osa tööst ees ka restoranidel endal – kuidas edasi hakkama saada? Minu soovitus on jälgida restorane sotsiaalmeediakanaleid, et näha kuidas kriisiga tegeletakse.

Blogija Anders Husa on näiteks kokku pannud väga pika nimekirja Oslo ja Kopenhaageni restoranidest, kellelt kohalik tellida saab. Kas võiks ka Tartu või Tallinna kohta sellise nimekirja teha?

Näiteks Restoran Manfreds, mis kuulub kõrgelt hinnatud Relae gruppi on suur näidis, kuidas restoran oma fookust kiirelt muutis ning pakub hetkel takeawayd.

Tippkoka Rene Redzepi poolt loodud MAD feed on sotsiaalmeedias ülesse kutsunud kõiki restoraniäris olevaid inimesi esile tõstmaks initsiatiive, mis oleks heaks eeskujuks teistele. Alustades toiduainete tootjatest/kasvatajatest, kes otsivad uusi kliente eratarbija näol kuni restoranideni, kes ei anna alla ning leiavad loovaid lahendusi, et aidata nii oma kogukonda kui ka töötajaid. Iga postitus toob esile mingi näite maailmast, kuidas olukorraga toime tulla. Soovitan uurida!

Rene Redzepi Noma on ka samamoodi suletud – Rene isiklik pöördumine antud teemal :

USA

Põhja-Ameerika on pigem veel kriisi algusfaasis. Esimesed piirangud inimeste liikumisele osariikide lõikes on kõigest mõne päeva vanused. Aga see on juba toonud esimesed majanduslikud tulemused. Näiteks New York on linnapea korraldusega sulgenud kõik restoranid kohapeal söömiseks.

Restoranide broneeringusüsteemid näitavad järsku langust sisuliselt üleöö ning kõik kellel ei ole varusid, millest suletud äri üleval hoida on pidanud juba uksed sulgema lõplikult. Vastavalt USAs kehtivatele seadustele on töötajate lahtilaskmine olnud pigem kiire liigutus eesmärgiga saada nad töötuskindlustus rahade peale kuniks restoranid uuesti avavad (kui avavad). Restoranide rahavarud on pigem kesised ning mitmete (ka tipp)restoranide jätkamine on küsimärgi all.

Palju kriitikat on saanud kiirtoiduketid (Nt McDonalds ja Starbucks), kes kulutasid suure osa oma eelmise aasta vabast rahast aktsionäride ning juhatuse liikmete rahakoti paksendamise peale. Ehk kriisiga toimetulekuks lihtsalt vaba raha enam ei ole ning vastavalt sellele on alanud kohtade sulgemine, töökohtade kaotamine. Üleval on arutelu, kas selliseid ettevõtteid peaks valitsus üldse toetama?

Kokkuvõttes on hetkeolukord USAs ebakindel ja ärev. Keegi ei tea täpselt kui kaua liikumispiiranguid hoitakse, kui pikalt hoitakse soovitust MITTE restorane külastada, ehk samamoodi on ka restoranitöötajad äraootavas olukorras. Ilmselt toob järgmised paar nädalat rohkem selgust, kuid hetkel on teada, et peaaegu kõik USA töötuskindlustusameti registreerimiskanalid on täiesti umbes. Näiteks New Yorki töötuskindlustusamet, kes sai möödunud teisipäeval 21 000 kõnet tavapärase 2000 asemel. 110 000 kodulehe külastust tavapärase 42 000 asemel.

Toitlustussektor oli plaaninud see aasta tekitada 899 miljardit dollarit käivet, mis esialgsete hinnangute põhjal langeks koguni 225 miljardi võrra. See on neljandik kogu sektori käibest! Töötajate hulk, kes arvatavasti töö kaotavad on 5-7 miljonit töötajat.

Lahendustena pakutakse välja panna kõik ülevalolevad maksuvõlad, laenud ja muud kohustused pausile. Töölt kõrvale jäänud töötajate palgad võiksid olla kaetud mingis proportsioonis kuni olukorra stabiliseerumiseni, kuid see on juba iga osariigi enda teha, kuidas olukorrale lähenetakse. Kindlasti hoiame silma peal, et milliseid otsuseid langetatakse, mis lahendused leitakse.

Kokkuvõtteks ütleks, et hetkel on veel natuke vara põhjapanevateks järeldusteks. Esialgsed hinnangud on pisut hirmutavad, kuid lootus asja kiireks lahenemiseks on suur. Ega klient lõppude lõpuks kuskile ei kao – tema kättesaamine, talle müümine ja „elamuse“ pakkumise protsess on lihtsalt muutumas. Inimeste lähedust piiravad meetmed hakkavad arvatavasti saabuvate kuude ja aastate jooksul meie kõigi käitumist muutma. Restoranid peavad edasi minnes seda lihtsalt arvesse võtma.

Elame, näeme.

1.       Chefs Table 

Kui sa oled professionaalne kokk ja ei ole veel Chefs Table vaadanud, kas sa ikkagi väärid oma kohta noa taga? Nali muidugi, aga ma ütleks, et see saade on üks põhilisi tänapäevase köögi suunaandjaid – kui sind vähegi huvitab sellel erialal tippu jõudmine, siis selles ühes sarjas on lood peaaegu et kõigist parimatest restoranidest ning neid loonud peakokkadest. Kellelt veel õppida kui mitte parimatelt?

Omal ajal (kõlan vanana) oli see saade üks Netflixi esimesi suuri isetoodetud hitte. David Gelbi suurprojekt, mis sai alguse omal ajal dokumentaalist, mis kandis nime „Jiro Deams of Sushi“. See sari on suutnud ülemaailmse publikuni tuua eelnevalt üsnagi varjus olevad lood tippkokkadest, kellest paljud omavad ka Michelini tärne. Nende maailma parimate kokkade lood on innustavad, inspireerivad ja äärmiselt keerukad. See saade annab minu arust väga hästi edasi, et kui palju üks kokk peab pingutama, et jõuda maailma tippu. Mida tähendab Michelini tähtede saamine ja selle hoidmine. Mida tähendab olla eeskujuks oma töötajatele, kogukonnale ja külalistele. Mida tähendab olla tippude tipp, best of the best.

10/10 saade minu poolt ja kes pole veel vaadanud siis minu (peale)tungiv soovitus see esimese asjana ette võtta.

2.       Ugly Delicious

Ugly Delicious – ehk inetult maitsev. Toit, mis on lihtsalt fucking hea – suva milline ta väja näeb! Ühed parimad toidud siin planeedil on sellised, mida ühes viisakas restoranis ei saaks pakkuda. Seda peab ilmselt kätega sööma, see ei näeks taldrikul ilus – poleks viisakas. Aga see on toit, mis on maitsev ja mis ilmselt on tähtis osa kellegi kultuurist.

Dave Chang on keegi, kes  vabalt vääriks ilma kahtluseta oma saadet Chefs Table nimistus. USAs äärmiselt tuntud ning (ka michelini poolt) hinnatud kokk, kes on ülesse ehitanud omanäolise Korea mõjutustega toiduimpeeriumi. Mis muuseas oli üks esimesi tuntud restorane New Yorkis, kes koroonaviiruse puhangu tõttu uksed sulges. Ta on keegi kes on viimase 10 aasta jooksul olnud toidumaailma edasiviija ja eestkõneleja. Ta esineb erinevates telesaadetes, esineb erinevatel konverentsidel, on seotud erinevate teadusprojektidega ja jõuab ka veel peakoka ning ettevõtjana Momofuku brändi juhtida.

Dave jutustab selles saates toidust läbi omapärase kultuurse, rassilise ja etnilise vaatevinkli. Teema mis on USAs äärmiselt päevakajaline ning samas ka vastuoluline. Ta toob toidule/selle nautimisele lisamõõtme – kust on mingi toit pärit, miks ta on selline, millist rolli omab see toit nende inimeste jaoks, kelle kultuurist see pärit on. Väga mõtlemapanev ja hariv saade.

Kindlasti soovitan uurida ka saadet nimega „The Mind of A Chef“, just selle esimest hooaega – kus Dave Chang on terve hooaja saatejuht. See on samamoodi üks saadetest, mis on olnud eestvedaja kõigele, mis viimase kümnendi jooksul on maailma tipptoidumaastikul toimunud ja üks esimesi Dave Changi suuremaid teleprojekte.

3.       Rotten

Iga endast lugupidav kokk peaks aru saama, kust tuleb see tooraine, millest ta igapäevaselt toitu valmistab. Kuigi saade keskendub pigem laialdasemale tarbijale/tarbimisele on ka kokkadele see küllaltki oluline saade mida vaadata.

Arvestades seda, et tarbimine on saavutanud sellel sajandil oma kõrghetke, peavad toidu tootjad välja mõtlema järjest drastilisemaid meetmeid, et tootmine järgi jõuaks. Lisaks - seal kus liiguvad suured rahad, liigub ka palju kuritegevust, petmisi, ärakasutamisi ja intriige. Tuuakse välja erinevad mõjud, mis tänapäevasel toiduainete tootmisel on selles ahelas olevate inimeste jaoks ning vähemalt minu jaoks muutis suhtumist päris mitmesse toiduainesse, mida edaspidi kas väldin või jälgin, et see tuleks usaldusväärsest allikast.

Kindlasti silmiavav ja põnev toidudokumentaal.

4.       The Final Table

Üldiselt väldin sarnaseid saateid. Vähemalt selliseid, kus amatöörid omavahel võistlevad – lihtsalt vahepeal on liiga valus vaadata.

See aga on üks väheseid toiduvalmistamise võistluse saateid mida kannatab vaadata. Kerge „Iron Chef“ mõjutusega kokandusvõistlus, kus mõõtu võtavad profesionaalsed kokad. Igas osas keskendutakse erinevale maailma regioonile, tuues seda regiooni hindama selle regiooni spetsialisti. Kokad, kes seal võistlevad on minu arust põnevad. Neil on huvitavad lood ja need toidud mis võistluse jooksul valmivad on minu arust väga kõrge kvaliteediga. Minu arust on terve saate ülesehitus väga meelelahutuslik ja tore (samas tõsiseltvõetav).

Saab minu soovituse.

5.       Salt Fat Acid Heat

See oli üks saade, mis tundus esialgu minu jaoks liiga „pehme“. Ma kipun jällegi vältima selliseid koduperenaiselikke pool-tõsiseid kokandussaateid, kus mingi tädi kes pole päris restoranikööki seestpoolt näinudki seletab kokanduslikke põhitõdesid. Lihtsalt ei saa tõsiselt võtta selliseid.

Aga see saade on midagi eriskummalist. Selle saate tegijad üritavad hea toidu valmistamist jagada neljaks põhielemendiks. Ehk iga "õigesti" maitsestatud/valmistatud toit koosneb nendest neljast koostisainest : Sool, rasv, hape, kuumus. Iga osa keskendub ühele nendest ja toob välja mitme toidukultuuri lood seoses käesoleva teemaga. Minu arust läbi väga paeluva loo jutustamise.

Ja palju millest saade räägib on tõesti tõsi – kuigi kindlasti pikendaksin seda elementide nimekirja, siis põhiline on neil tõesti täppi pannud. Siin on üht-teist kõrvataha panna nii kodukokal kui ka profi kokal. Saade on heatujuline ja mõnus.

Saab ka see minu soovituse.

Kui võtsid ette ja vaatasid mõnda saadet, siis anna teada, mis arvasid!

 

Tänud lugemast!

Olen juba pikalt olukorda pingsalt jälginud. Olin kokkuvõttes üsna informeeritud asja arenemisest, kuid ei osanud olukorra tõsidust väga hästi hinnata. Veel alles nädal ja pisut peale tagasi tundus koroonaviiruse oht nii kauge, et ei nõudnud eraldiseisvalt plaanide tegemist.

Nüüdseks on selge – Restoran Polpo on (küll lühiajaliselt) suletud. Kõik lähiaegsed (kui ka paljud pikemaaegsed) plaanid on pea peale pööratud. Olukorrast, mis on ennast välja mänginud sisuliselt mõne päevaga.

Nagu teada, on turism, toitlustus, hotellindus ühed tugevamini mõjutatud alad. Seda kõige negatiivsemas võtmes. Täpselt samamoodi nagu meie enda välismaa reisid on kas ära jäetud või edasi lükatud, on ka sissereisijad paljud oma reisid tühistanud (ka need mis on kaugemas tulevikus). See tähendab väga suurt osa käibest, mis on lühikese ajaga täiesti ära lõigatud.

Kõikide viimase aja uudistega on tõenäoliselt pisut tähelepanuta jäänud, mida praegune olukord ühele toitlustusettevõttele tegelikult tähendab. Ma ei räägi seda eesmärgiga muid teemasid vähem-tähtsaks teha, vaid pigem sooviga süstida lugeja teadvuse tahaossa teema, mis mõjutab mind ja minu kolleege kõige enam.

Tänasel päeval on restoranid üksteise järel sunnitud vastu võtma drastilisi otsuseid seoses oma lahtiolekuga – esmajärjekorras motivatsioonist kaitsta nii oma külaliste kui ka töötajate tervist. Teisejärgulisena mõistes, et toitlustusmaastikul ei saa tõenäoliselt (lähiajal) mitte miski olema selline, nagu ta oli enne kriisi algust.

Keskmine toidukoht on üsna habras ettevõtmine. Üks effektiivselt majandav toitlustusettevõte jälgib oma igat kulutust pingsalt ning on oma tulude jaotamisega äärmiselt ettevaatlik. Kulude ja tulude tasakaalus hoidmine selles äris on umbes nagu žongleerimine.. arbuusidega.. rulluiskudel.. õõtsuval laeval. Ühesõnaga keeruline.

via GIPHY

Viiruse Eestisse saabumine ja selle mõju ei tee elu üldse mitte kergemaks. See supp saab olema paljudele väga keeruline, millest välja tulla. Ma arvan, et ma ei ole liiga pessimistlik kui ütlen, et nii mõnelegi võib saada kriis saatuslikuks.

Seda öeldes vaatepunktist, kus tõenäoliselt on meil seis parem, kui mõnel väiksemal (või teisiti juhitud) tegijal. Ma ei kirjutagi seda postitust sellepärast, et oma olukorda põhjendada – pigem on minu mure üleüldiselt sektori, oma endiste, praeguste ja tulevaste kolleegide pärast. Kolleegide pärast, kes päevast päeva annavad nii köögis kui ka teenindusest oma parima. Pingutavad nii, et tatt ninast väljas.

Aga see on ala see mida nad oskavad. On ka erandeid, aga suures osas olen vähemalt mina isiklikult kokku puutunud isikutega, kes oma tööd toitlustuses ja teeninduses kõrgelt hindavad, isegi armastavad. Ja nende olukord on praegu äärmiselt õrn.

MÕJU ON LAIALDANE.

Tuleks meeles pidada, et meie äri on sisuliselt viimane lüli ühel väga pikal tarneahelal, mis pakub tööd väga suurele hulgale inimestele. Inimesed, kes elavad meie kogukondades, kuuluvad meie sõpruskondadesse – head ausad ja töökad inimesed. Kes toetuvad suures osas sellele, et restoranil oleks palju külalisi, et restoran tellib toidukaupa, et restoran vajab tööriistu, seadmeid, kuluvahendeid, hooldust. Et restoran vajab söögi kõrvale jooki, et restoran vajab ürituste korraldamiseks abi, et restoran vajab rentimiseks vahendeid.

Need on samamoodi töökohad, mis on ülitugevalt mõjutatud kõigest sellest, mis olukord meie sektoris lähikuudel ees ootab.

Mida ma siis lõpuks öelda tahan?

Tahan, et me tajuksime ühiselt restoranide olukorra tõsidust. Samamoodi, et kriisi edenedes, viirusega võideldes ja lõpuks ka sellest üle saades tunneksime vastutust oma kodukoha restoranide ees. 

Välismaalt pärit külaliste täielik kadumine ei taastu otsemaid sellega, kui eriolukord lõppenuks kuulutatakse. Selle tuluosa taastumine võtab kõvasti aega. 

Kuidas edasi?

Selleks, et välisnõudlust asendada sisetarbimisega vajame me ühist pingutust.

Restoranide pingutust pakkuda tarbijale taskukohaseid, ajakohaseid, kvaliteetseid elamusi. Pakkuda seda, mida inimestel oleks päriselt vaja ja ootustele vastata.

Vajame ka kogukonna pingutust hoolitseda oma lemmikrestorani eest oma külastusega ja/või oma tellimusega. Valige oma järgmise välisreisi asemel hubane hotell Eestis, külastage restorane, valige elamused, mis toetaksid töökohti meie enda riigi sees. Tehke väljasõit teise linna, saage perega kokku kuskil mõnusas kohvikus.

Eks terve sektor peab olukorraga kohanema ja sellest saab ilmselt üks ülesmäge lahing, kuid koos töötades, ühiselt eesmärgi nimel pingutades jõuame me võimalikult kiiresti tagasi „normaalsusesse“. Sestap olen ka ma pigem pisut positiivse vaatenurgaga. 

Raske olukord sunnib harjuma, sunnib tegema muudatusi, tekitab vajaduse otsida lahendusi mille peale muidu ei tulekski. Mul on hea meel tõdeda, et minu roll oma restoranis pakub võimalust mul just neid muudatusi juhtida.

Tänasel päeval ei ole mul muud soovitust kui see, et elame üks päev korraga. Enne kui me saame ühegi teise ülesandega tegeleda on vaja see pagana viirus seljatada. Seda saame teha kuulates targemaid. Järgides juhiseid, mida jagab Terviseamet, Vabariigi valitsus ning kohalik omavalitsus.

Olgem terved, olgem mõistvad. Tänan lugemast.

Jaga artiklit:

Kõigepealt tutvustan autorit (ennast). Nimeks on Karl, ning ametilt kokk. Lisandväärtustena üleüldine toiduentusiast, joogientusiast, töönarkomaan. Kokateekonna algust võib pidada aastat 2013, kui sai erialane haridus omandatud. Alates sellest on minu eriala (ja erinevad huvid) viinud mind väga mitmekülgsele rännakule. Seda nii Eestis kui välismaal. Töötades igasugu huvitavate inimestega, huvitavates köökides ja asukohtades. Kogu teekond on hetkel saanud kulminatsiooni peakoka rollina Polpo restoranis Tartu kesklinnas.

Kuigi eks see on päris pinnapealne ülevaade ainult minu professionaalsest elust. Sisuliselt viimase 11 aasta jooksul olen tegelenud põhitöö kõrvalt erinevate projektidega meedia vallast (graafiline disain, videomontaaž, helitöötlus), tegelenud põgusalt jõusaalispordiga, esinenud televisioonis ja raadios. Olen olnud osaks ühe kokaraamatu loomisel. Mulle meeldib loovtöö ning kõik sellega seonduv. Mulle meeldib asju luua, ellu viia, projekte moodustada ning meeskonda juhtida. Mulle meeldib vaadata asju natuke omapärase pilguga, jagada oma visiooni, nägemust ja tõekspidamisi.

See on ka põhjus, miks blogi pidada – mul on palju erinevaid huvisid, mõtisklusi, kogemusi. Kõik mida tahaks tegelikult edasi anda. Olen pikalt soovinud kohta, kus saaksin natukene ennast väljendada, tekitada endale väikse väljakutse kirjutamise ja sisuloomisega. Et oleks koht, kuhu kõik oma „tooted“ kokku koguda ning loodetavasti lugejal meelt lahutada. Olen tähele pannud ka seda, et asju lahti seletades, kirjutades või visualiseerides saan ka ise pisut selgust. See tähendab, et osake blogipidamisest on ka eesmärk oma peas asju natukene selgeks saada.

Ühesõnaga – vaatame mis sellest asjast saab. Eesmärgiks on luua võimalikult huvitavat sisu, loodetavasti saan lugejat kuidagi aidata, midagi uut õpetada või panna pisut teistmoodi mõtlema. 

Lugejale head lugemist, mulle head kirjutamist!